Ejemplo para el mundo, verguenza para nuestro pueblo

Jiskakata juata anapu p’ukutapu

mijpandika jungapikua ka pinandikua

imajkuxi kurhakuarhit’i pirekua t’arhenkucheri

ka k’uimukua xarhiandikua pukuriri

enga manatamka tarhiata.

Auandarhu kuaunchixamti jurhiateri t’intskua

xumu urapitiecha, uirhimukuesti,

irekuesti acha Kuerajperiri.

Auanda.

P’ukutapurhu inchakuti,

kuajtsikua ukata mamaru jaxi chikurhiri,

suasuandasamti tarhiata ima puntsumikua…

Ji p’ikuxapka nurhiti ka terekua

jucheti uarhiti pakupiringa;

ma turhixi p’ urhépecha jángarhi

minkuarhini ima “jimbani minkuarhekua”

chutantasptirini juchari echeru p’uhépechio.

Echeri enga xani pukutapuka,

enga tata k’eriechaxi patsaka no mitikata

ka engaxi irekaka tatá diosiecha,

iaxi jindesti euakuarhperakua tsapkucheri

enga euajperanxi jaka iamindu ambé xipiari…

Ireta no ambaketi,

¡eranguekuesti ma parhakpeni iretecharhu,

k’uratsikuesti paru juchari

tatá k’eri tuá anapuecha…!

  Recóndito lugar del bosque

donde el verde y tupido silencio

sólo era roto por un trinar de pájaros

y las ramas de los pinos mecidas por

el viento venteaban su melodía.

El manto azul acentuado por el sol:

nubes blancas, bóveda celeste,

morada del Creador.

El cielo.

En el follaje,

encaje hecho de plantas silvestres,

inundaba el viento con aromas…

Cortaba nurhite* y hongos

para mi mujer;

un turhixi** con rostro p’ urhépecha

reclamó los linderos de “su nuevo reino”

echándome de mi tierra p’uhé.

Tierra de bosques,

donde los abuelos guardaron misterios

y los dioses viven,

hoy es botín de buitres

peleando la carroña…

Comunidad malsana,

¡ejemplo para el mundo,

vergüenza para nuestros

antepasados…!

* hojas de té de campo

** hombre de alma negra

Por Pedro Victoriano Cruz