Ejemplo para el mundo, verguenza para nuestro pueblo
Jiskakata juata anapu p’ukutapu
mijpandika jungapikua ka pinandikua
imajkuxi kurhakuarhit’i pirekua t’arhenkucheri
ka k’uimukua xarhiandikua pukuriri
enga manatamka tarhiata.
Auandarhu kuaunchixamti jurhiateri t’intskua
xumu urapitiecha, uirhimukuesti,
irekuesti acha Kuerajperiri.
Auanda.
P’ukutapurhu inchakuti,
kuajtsikua ukata mamaru jaxi chikurhiri,
suasuandasamti tarhiata ima puntsumikua…
Ji p’ikuxapka nurhiti ka terekua
jucheti uarhiti pakupiringa;
ma turhixi p’ urhépecha jángarhi
minkuarhini ima “jimbani minkuarhekua”
chutantasptirini juchari echeru p’uhépechio.
Echeri enga xani pukutapuka,
enga tata k’eriechaxi patsaka no mitikata
ka engaxi irekaka tatá diosiecha,
iaxi jindesti euakuarhperakua tsapkucheri
enga euajperanxi jaka iamindu ambé xipiari…
Ireta no ambaketi,
¡eranguekuesti ma parhakpeni iretecharhu,
k’uratsikuesti paru juchari
tatá k’eri tuá anapuecha…!
Recóndito lugar del bosque
donde el verde y tupido silencio
sólo era roto por un trinar de pájaros
y las ramas de los pinos mecidas por
el viento venteaban su melodía.
El manto azul acentuado por el sol:
nubes blancas, bóveda celeste,
morada del Creador.
El cielo.
En el follaje,
encaje hecho de plantas silvestres,
inundaba el viento con aromas…
Cortaba nurhite* y hongos
para mi mujer;
un turhixi** con rostro p’ urhépecha
reclamó los linderos de “su nuevo reino”
echándome de mi tierra p’uhé.
Tierra de bosques,
donde los abuelos guardaron misterios
y los dioses viven,
hoy es botín de buitres
peleando la carroña…
Comunidad malsana,
¡ejemplo para el mundo,
vergüenza para nuestros
antepasados…!
* hojas de té de campo
** hombre de alma negra
Por Pedro Victoriano Cruz